Viimati värskendas 28. veebruaril 2022 Roger Kaufman
metafoor – Prints ja mustkunstnik
Elas kord noor prints, kes uskus kõigesse peale kolme asja.
Ta ei uskunud printsessidesse, ei uskunud saartesse ega jumalasse.
Tema isa kuningas ütles talle, et neid asju pole olemas. Ja kuna tema isa kuningriigis polnud printsesse ja saari ega jumalamärki, uskus prints oma isa.
Kuid ühel päeval põgenes prints oma isa paleest. Ta tuli naaberriiki.
Seal nägi ta oma hämmastuseks saari igalt kaldalt ja neil saartel kummalisi ja segaduses olendeid, kellele ta ei julgenud nime anda.
Kui ta paati otsis, tuli talle kaldal vastu sabas mees.
"Kas need on päris saared?" küsis noor prints.
"Loomulikult on need tõelised saared," ütles sabaga mees.
"Ja need kummalised ja segased olendid?"
"Need on tõelised printsessid."
“Siis peab ka jumal olemas olema!” hüüdis prints.
"Ma olen jumal," vastas sabadega mees kummardades.
Der džungel Prints naasis koju niipea kui võimalik.
"Ma olen näinud saari, ma olen näinud printsesse, ma olen näinud jumalat," ütles prints etteheitvalt.
Kuningas oli häirimatu:
"Ei ole tõelisi saari, tõelisi printsesse ega tõelist jumalat."
"Ma nägin teda siiski."
"Räägi mulle, kuidas Jumal oli riietatud."
"Jumal oli selleks puhuks riietatud, sabadesse."
"Kas ta mantli varrukad olid tagasi pööratud?"
Prints mäletas, et see oli nii. Kuningas naeratas.
“See on a mustkunstnikud. Teid on petetud."
Seejärel naasis prints naaberriiki ja läks samale rannikule, kus sabas mees temaga uuesti kohtus.
"Minu isa kuningas ütles mulle, kes sa oled," ütles noor prints nördinult.
„Sa petsid mind eelmine kord, aga seekord mitte. Ma tean nüüd, et need pole tõelised saared ega tõelised printsessid, sest sa oled mustkunstnik.
Mees kaldal naeratas.
„Ei, sind on petetud, mu Junge.
Sinu isa kuningriigis on palju saari ja palju printsesse.
Aga sa oled oma isast lummatud, nii et sa ei näe teda."
Prints naaseb mõtlikult koju. Kui ta oma isa nägi, vaatas ta isa sisse Silm.
"Isa, kas see on tõsi, et sa pole tõeline kuningas, vaid ainult mustkunstnik?"
"Jah, mu poeg, ma olen ainult mustkunstnik." Siis oli see mees kaldal Jumal?"
"Mees kaldal oli hoopis teine võlur."
"Aga ma pean hankima tõelise Tõde tea tõde väljaspool maagiat."
"Pole tõde peale maagia," ütles kuningas.
Printsi täitis kurbus.
Ta ütles: "Ma tapan end ära."
Kuningas kutsus surma. Selle Tod seisis uksel ja lehvitas printsile. Prints värises.
Talle jäid meelde imelised, kuid ebareaalsed saared ja ebareaalsed, kuid kuulsusrikkad printsessid.
"Väga hästi," ütles ta. "Ma võin selle vastu võtta."
"Näed, mu poeg," ütles kuningas, "et sa hakkad ise mustkunstnikuks saama."
– John Fowles – Prints ja võlur
